Liiga vara varvaskingades
Vaatasin emaga eile videoid Läti väikeste balletiõpilaste esinemisest. Nad on tublid, ehkki loomulikult mitte päris veatud, kuid kommentaarid osadel videotel olid umbes sellised, et jäi mulje, nagu nad oleksid täiesti kohutavad, stiilis “Minu vanaema oskab samamoodi tantsida” ning “Kui mina olin nende vanune, tantsin ma täpselt samamoodi”. Tüdrukud olid seal 9-10-aastased.
Mida ma ka ise mõtlesin, oli see, et need lapsed on liiga vara varvaskingades tantsima pandud. Nende jalad pole veel nii tugevad, et nad oskaksid varvastel sama täpselt tantsida, kui nad tõenäoliselt poolvarvastel suudaksid. Seal oli ka mõni esinemine, kus nad olid poolvarvastel, ja olukord oli tunduvalt parem. Nad olid enda vanuse kohta tõesti väga talendikad ning nende jalatõsted olid kõrged ja kindlad.
Mulle meeldib meie koolis see, et õpilastel ei lubata liiga vara varvaskingadel treenima ja veel vähem esinema hakata. Oodatakse tõepoolest selle hetkeni, kui lapse jalad on juba piisavalt tugevad. Samuti ei oodata meilt liiga vara keerulisi hüppeid ja kõrgeid jalatõsteid, eelistatakse kõigepealt kandade asetus ja varbasirutus korralikuks saada. Siis võib kindlam olla, et keerulisi elemente tehes sooritame me neid juba puhtalt.
Balletist siin ja välismaal
Meie balletikoolis õppides saab muuhulgas üsna ruttu selgeks üks oluline asi – see, et oma tulevase töökoha nimel tuleb eeskätt igaühel endal ise pingutada. Välismaistesse balleti- ja tantsuteatritesse kandideerides tuleb loota esmajoones iseenda oskustele ja töövõimele. Et miks välismaale? Sest juba üsna alguses saab selgeks seegi, et Eestisse ei saagi lõputu kogus balletitantsijaid mahtuda. Pealegi on päris kindlalt nii igast riigist kui teatrist siinomandatule lisaks palju uut õppida.
Fouetté vilistlasi on väljaspool Eestit tantsinud ja tantsimas mitmeid. Sagedamini klassikalise balleti alal, kuid mõnikord ka mujal. Lisan siia video Landesbühnen Sachseni etendusest “Carmen…”, selles teatris teeb ühena solistidest juba pikemat aega kaasa meie vilistlane Anna Paunok (varem Anna Skatškova).
Noor placementi õpetaja
Kirjutan veel ühest meie õpetajast, Ksenia Chamovast. Ta tuli vaikselt, kuid muutus aina olulisemaks ja nüüd ei kujuta kooli enam ilma temata ettegi.
Kunagi andis meie balletikooli õpilastele placementi ehk venitustundi Galina Grigorjevna Morgun. Teda mäletavad kõik meie senised õpilased ja on pisut kummaline mõelda, et nooremad polegi tema tunnis käinud.
Nüüd on placementi õpetaja Ksenia. Lisaks sellele õpetab ta veel osasid väikeste balletistuudioid nagu Galina Grigorjevnagi varem ja annab I B astmele klassikalist tantsu.
III astmega ehk meiega pole Ksenia eriti rahul, ütleb, et isegi tema I astme õpilased on meist palju paremad.
Ksenia ise on aastal 2010 lõpetanud Tallinna Toompea ehk riikliku balletikooli.
Jõuluimedest
Olen MSN-is ja räägin inimestega, kellest mitmed kurdavad, et neil pole õiget jõulutunnet. Kui balletikoolist jõuluvaheajale jäime, olid mitmed koolikaaslased samuti kurvad, peljates, et jõulud ei pruugi rõõmsad tulla.
Inimesed ootavad jõuludest lihtsalt liiga palju. Ollakse harjunud lootma, et sel ajal peaksid justkui juhtuma kõik imed, mis muul ajal juhtumata on jäänud. Kui ootused on nii suured, siis on üsna tõenäoline, et tulemuseks võib olla pettumus.
Ometi on jõulud lihtsalt üks päev (või päevad) teiste seas. Just nii imelised, kui imeliseks me ise need kõik teha suudame. Miks peaks muudel päevadel inimestele vähem head soovima kui jõulude ajal? Miks peaks neid muudel päevadel vähem armastama? Miks peaks jõulude ajal üksteisest rohkem hoolima kui tavalistel päevadel, st, miks peaks tavalistel päevadel üksteisest vähem hoolima?
Jõuludel on erilisena mõte vaid siis, kui sellal saab tähistada vähemalt aasta möödumist hetkest, mil otsustasime nii iseenda kui kõigi teiste jaoks aasta kõik päevad eriliseks muuta. Siis on tõesti põhjust üheskoos selle üle rõõmu tunda ja siis ongi sündinud jõuluime.
Kooliastmete jõulupidu
Ajakirjanikele õpetatakse, et üks pilt ütleb rohkem, kui sada sõna. Mõnede versioonide kohaselt isegi rohkem, kui tuhat sõna. Kaks videot peaksid seega vähemalt paarikümne tuhande sõnaga võrduma. Vaadake ja nautige – meie jõulupidu. (:
Päikese stuudio jõulutund
Eile oli esimene stuudio balletilaste jõulutund. Päikese lasteaia balletituudio õpilased tulid meie kooli ja meie esinesime neile. Balletistuudio lapsi oli palju ning veel rohkem oli nende emasid-isasid ja teisi sugulasi. I ja II aste tantsisid päkapikke ja piparkooke, meie Liisaga pidime olema ülimalt sünkroonselt liikuvad lumehelbed. (:
Õnneks väitis Svetlana pärast esinemist, et meil isegi õnnestus sünkroonselt liikuda.
I astmel hakkas esinemist oodates igav, nad ei suutnud enam ei paigal püsida ega tasa olla. Seetõttu andis õpetaja meile ülesande neid rahulikuna hoida. Olime Liisaga vahepeal vist päris kurjad.
Jälle varvaskingad!
Ma ei teagi, kas see on naljakas, või täiesti loomulik, aga kõige rohkem on seda blogi leitud otsingutermini „varvaskingad“ järgi – tervelt 120 korda. Päris palju on otsitud ka andmeid balletitantsija kaalu kohta. Tegelikult oleks huvitav teada, kes need otsijad on olnud. Kas nad on balletiõpilased? Või on nad lihtalt inimesed, kes tunnevad balleti vastu huvi? Tore oleks, kui nad seda blogi leides siia ka paar sõna kirjutaksid. Samuti oleks tore, kui siia kirjutataks küsimusi, mis teid huvitavad ja millele ma ehk balletikooli õpilasena vastata oskaksin. (:
Üldainete õpetajad
Mõnikord on üldainete õpetajatega mõnevõrra raske. Nad ei suuda kuidagi tõsiselt võtta seda, et sa balletti õpid. „See on ju tore, kui sul niisugune hobi on,“ ütlevad nad. „Aga mida sa päriselt täiskasvanuna tegema hakkad? Tahad ehk keemiat õppida, või bioloogiat, või koguni geograafiat?“
Minul on jällegi raske aru saada, miks ei suuda õpetajad uskuda, et kui ma olen selle alaga juba üheksa aastat tegelenud, siis mõtlen ma tõepoolest tantsu kui oma tulevase elukutse peale. Hobiga ei oleks mõtet nii palju vaeva näha. Ja miks peaks olema usutavam, et laps suudab keemikuks saada, kui see, et ta suudab tantsijaks saada? Mõlemad nõuavad nii tööd kui annet, ja mitte kummasegi ametisse ei sobi igaüks.
Võib-olla hakkaksid üldainete õpetajad siis meie trenne tõsisemalt võtma, kui nad tuleksid kordki mõnda meie etendust vaatama. Siiamaani pole mul ühtki neist kohale meelitada õnnestunud.
Kaks stipendiaati
Täna andis Eesti Rahvuskultuuri Fond Tallinnas Mustpeade majas stipendiaadikaardid teiste seas ka tantsukooli Noor Ballett õpetajale Anu Ruusmaale ja III B astme õpilasele Tija-Mare Sihvartile. Õpinguteks ja täiendõppeks andi stipendiume kokku 117, loome- ja teadustööks 83 isikule.
Anu Ruusmaa õpetab meile kehatehnikat. See on ala, mille kohta ta täna ütles, et kui seda varasematel aastatel balletiartistidele õpetatud oleks, oleksid nad pääsenud nii mõnestki ülekoormusest tekkivast traumast.
Ta ise on lõpetanud 1978. aastal Tallinna Balletikooli (meie kooli loomiseni jäi sellal 14 aastat), pärast seda õppinud ka näitlejaks, koreograafiks, õpetajaks, Cunninghami tehnikat, moderntehnikat, nüüdistantsu, jazztehnikat, maalimist… ja väga paljusid asju veel.
Internetis on õpetaja Anust mitmeid vahvaid pilte. Näiteks see:
Esinemine Saku Suurhallis
Eile, 8. detsembril, esinesime (mina, Liisa ja Helve) Saku Suurhalli 10. juubelipeol. Viisime pidulikult tordi kohale ja võtsime seejärel poosid sisse, et tantsida Vestalka variatsiooni sugemetega tantsu. Peo teema oli must ja valge, meie tantsisime valgetes kleitides. Sain selgeks, et niisugune teema tähendab väga paljusid ainult musta kandvaid inimesi. Tundub, et valget naljalt vabatahtlikult ei kanta.
Esinemine läks vähemalt minu meelest täitsa hästi. Suutsime ilusasti naeratada ja sünkroonis tantsida. (: Sveta (meie klassikaõpetaja ja koolidirektriss) ütles samuti, et esinesime tublilt.
Meid pildistati palju, tundus, et ka vaatajad jäid rahule.
...ja veel üks développé. 