Vaatame ajalukku
Ei, üldse mitte kaugele. Esiteks ei ulatugi mu enese mälu balletikooliga seoses kaugemale kui 2003. aasta algusesse – alles siis tulin ma balletikooli, täpsemalt, viimaseks pooleks aastaks Malle juurde balletistuudiosse, et sealt edasi esimesse balletiklassi minna.
Nojah, aga tookord polnud me perel parasjagu enam ega ka veel fotoaparaati. Fotograafist head sõpra polnud veel ka. Seepärast ongi esimesed pildid meie balletikoolist (mida täiesti teadlikult n.ö koolifotoajaloo jaoks tegema-koguma hakkasime) meil pärit alles 2005. aastast.
Mõnel neist piltidest on lapsed, keda meie koolis enam ammu pole. Teistel, oo imet, on need, kes on nüüdseks kuus või seitse aastat vanemad ja… ma ei teagi, ehk tunnete mõne ära? 
Mõnel pildil on aga tookordsed õpilased, kellest nüüdseks on saanud professionaalsed tantsijad.
Niisiis, aastad 2005-2006. Vahetunnis, treeningsaalis ja laval. 
Piltide autorid: Margus Taal, minu ema Anneli ja mina.
Emaga vahetunnis. Ole sa või koolilaps, ema või isa, kes sind alati ootab ja su pingutustele kaasa aitab, teeb balletiõpingud palju tulemusrikkamaks.
Stuudiolapsed 2005. aasta kevadel laval.
Kas meie Sonja leiad üles? (;
Koreograaf Tõnule meeldisid tol aastal inglid.
Mõned inglid olid teistsugused.
Ja need on Malle inglid - stuudiost. (;
Vahetunnis 2005. aasta novembris. Et peaks hoopis soojendust tegema, mitte lolli mängima, jah? Teie, ma loodan, teete ju vahetunnis soojendust?
Jõuluetendusel aastal 2005, tantsunumber "Tuulekell". Täiskasvanud väitsid pärast, et see olla armas olnud ja meid palju arendanud. Meil oli aga enne esinemist kõige suuremaks traagikaks see, et seelikuvärvi ei saanud ise valida. Näiteks mina pidin esinema roosas - te ju ikka saate aru, kui kohutav see oli?
Täiesti ballett, kas pole? Aljona on nüüdseks teatris ja mul on tohutult kahju, et teised, keda sel pildil näeme, ühel või teisel põhjusel seal ei ole...
Kevad 2006. Enne tundi treeningsaalis.
Paula jõulupeol 2005.
Meie esimene tõsisem moderntantsunumber kevadel 2005. Kui ma õigesti mäletan, siis olime seal kusagil kõrbes ja hakkasime nälga ning janusse surema. Aljoša ja Olegi ülesanne oli meid pärast lavalt ära vedada.
Birgit tantsib "Hiina nukku" - aastal 2005. Kui ma õigesti aru sain, oli selle tantsu tõesti ilus kostüüm vist koguni Birgiti ema õmmeldud. Tänavu õpib sama tantsu III B astme Liisa.
Veronika ja varvaskingad.
Siis, kui ma olin päikene. Sel ainsal aastal, mil meil õpetaja Galinaga ometi teineteist rõõmustada õnnestus.
Hei, tüdrukud, sõdurpoisid on külas! Mida me neile tantsime, kuidas käitume, et nad oskaksid märgata, kui kaunid me kõik oleme...? Tõsi küll, kui ma õigesti mäletan, siis õpetaja Svetlana arvates me ei saanudki seda numbrit piisavalt hästi selgeks.
