Näoilmetest
Üks, millest Tõnu ja Svetlana meile algusest saati rääkinud on, on see, kuidas jätta endast laval loomulik mulje. Kumbki on teinud seda omal moel – Svetlana rõhutab, et me tunnetaksime seda, mida tantsime, saaksime aru, mida niiviisi tantsides mõelda või igatseda võib. Tõnu seevastu räägib, et kõige tähtsam on naeratus – isegi treeningtunnis. Sealjuures ei tohi lavanaeratuse puhul huuled koos olla, kinnitab ta, naeratada tuleb nii, et ka hambaid on näha.
Kui hakkan mõtlema, kuidas ma ise oma rollidega toime tulnud olen, siis Inetu Pardipoja puhul neli aastat tagasi vist järgisin eeskätt Sveta soovitust, mis tähendab, et ega ma õigupoolest teadnudki, millise ilmega millalgi olin – ma lihtsalt elasin seda rolli.
Mõnikord pole kõige raskem mitte naeratamine, vaid naeratamata jätmine. Kuidas teha hirmunud nägu, kui naer peale tükib?
Selle kohta, kuidas valitseda laval oma näoilmet nii, et see võlts ei tunduks, leidsin mõned lisanõuanded Houstonist pärit Nichelle’i blogist.
Oluline on lõdvestada alalõug, sel juhul ei ole ei naeratus ega ükski teine ilme, mida oma rollis vajad, enam ei võlts ega pingutatud. Kulmud tuleks veidi üles tõsta nagu siis, kui vestled silmsides olles kellegagi, keda tõesti mõista soovid ja kes sindki mõistab. Aga loomulikult mitte liiga palju, sest siis näed välja hoopis nagu ehmunud kloun…
Pea meeles, et kõige tähtsam ei ole mitte suu, vaid silmad – vaata, näe ja lase maailmal läbi silmade sinusse tulla.
