Varvaskingade pehmendustest
Annaliisa ema kirjutas oma blogis, kuidas ja milliseid susse balletitunniks valida. Mina lisan meie “balletiblogide komplekti” kirjutise sellest, milliseid pehmendusi on mõistlik lisaks kanda siis, kui sul juba varvaskingad on.
Kasutatakse mitmesugusest materjalist pehmendusi:
lambavillast,
sünteetilisest lambanahaimitatsioonist,
Ouch Pouch ehk riidega kaetud silikoonist,
silikoonist,
puuvillasest riidest,
tualettpaberist,
katkilõigatud sokkidest.
Ei ole ühtegi kindlalt parimat, tuleks leida lihtsalt see, mis sulle kõige mugavam on. Järgnevalt kirjutan neist pehmendustest, mille kohta tean, et neid kõige sagedamini kasutatakse.
Silikoonist pehmendused
Silikoonist pehmendused on need, mida tihti lapsed kõigepealt kasutama hakkavad, kui endale varvaskingad saavad. Alguses ongi need kõige paremad, kuna on piisavalt paksud, et kaitsta veel puandiga harjumata jalga villide tekkimise eest. Hiljem muutub miinuseks aga see, et paksuse pärast ei tunneta nendega enam nii hästi põrandat. Samuti on oht, et kui nendes higistama hakkad, siis tekivad su jalale hoopis kergemini villid kui teistest materjalist pehmenduste puhul.
Sünteetilisest lambanahaimitatsioonist pehmendused
Olen kuulnud inimesi neid kiitmas, kuid mulle endale need ei meeldi. Lambanahaimitatsioonist pehmendustes hakkavad jalad väga kergesti higistama ning villide eest nad mind väga kaitsta ei suutnud.
Ouch Pouch ehk riidega kaetud silikoonist pehmendused
Avastasin alles hiljuti, et neid inglise keeles nii kutsutakse. Ouch Pouch‘id on pealtnäha samasugused kui tavalised puuvillast pehmendused, kuid riidekihi all on silikoon. Minu jaoks on need seni mugavaimad olnud. Pole liialt paksud, aga suudavad jalga villide eest kaitsta.
Milline balletitegelane sina oled?
Kui oled küsimustele vastanud, siis loe kokku, milliste tähtedega märgitud vastuseid sul kõige rohkem oli.
1) Milline on sinu lemmikvärv?
a) Lilla
b) Punane
c) Sinine
d) Kuldne
e) Must
f) Roosa
g) Valge
2) Milline on sinu lemmikosa balletitunnis?
a) Saali keskel tehtav töö. Mulle meeldib kõik, mida seal teeme.
b) Piruetid.
c) Grand allegro, ma armastan hüpata!
d) Proovid.
e) Fouetté’d.
f) Varvaskingadel tehtavad harjutused.
g) Adagio ja teised jalatõsted.
3) Sinu sõbrad kirjeldaksid sind kui
a) Juhti, kedagi, keda nad alati usaldada saavad.
b) Kiusupunni.
c) Hooletut ja tuulepäist.
d) Diktaatorit.
e) Julget tantsijat, kes alati uusi asju proovib.
f) Süütut, lahket ja armsat, kes tahaks lihtsalt, et kõik hästi läbi saaksid.
g) Kartlikku ja tasast.
4) Milline allpool nimetatud asjadest on sinu jaoks kõige olulisem?
a) Rahu hoidmine.
b) Kirglikult elamine ja tegelemine millegi niisugusega, mis sind õnnelikuks teeb.
c) Tantsimine. See on ainus, mida sa teha tahad.
d) Selle saavutamine, mida soovid.
e) Huvitav elu ja pidevalt kogetavad uued olukorrad.
f) Tõelise armastuse leidmine.
g) Õnnelik olemine nõnda, nagu sa kunagi olid.
5) Sinu lemmiktegevus?
a) Mul pole kahjuks millegi muu jaoks peale balleti aega.
b) Esinemine.
c) Tantsimine… ainult tantsimine.
d) Selle saamine, mida mina tahan.
e) Šoppamine.
f) Lugemine.
g) Kirjutamine.
6) Sinu suurim viga?
a) Ükski viga pole väga suur, kuid ma ei kutsuks end ka täiuslikuks.
b) Ma olen liialt spontaanne ega mõtle asju läbi.
c) Selle tegemine, mida tahan, sõltumata sellest, kui halb see mulle olla võib.
d) Natuke liialt isekas olemine.
e) Ma tekitan tüli sõltumata sellest, kas seda tahan või mitte.
f) Mind on natuke liiga kerge vaidluses võita.
g) Ma olen tihti masenduses.
7) Sinu lemmikmuusikastiil?
a) Aeglane ja rahustav.
b) Vali ja tundeküllane.
c) Pehme ja meeldiv.
d) Sõltub sellest, millises tujus ma olen.
e) Ebatavaline.
f) Rahulik ja kerge, mille peale ma tantsima hakkan.
g) Aeglane ja kurb. Midagi, mis mind nutma ajab.
————————————————————————————————
Põhiliselt a-d:
Sa oled Sirelihaldjas “Uinuvast kaunitarist”!
Lojaalne, tugev ja alati positiivne, sulle meeldib aidata teisi inimesi ja sa oskad neile alati näidata elu ilusat poolt. Kuigi mõnikord läheb sul natuke aega, et veenda inimesi enesele järgnema, oled sa suuteline igas olukorras lahkelt kontrolli üle võtma. Inimesed hindavad sinus mitte ainult juhtimisoskust, vaid ka õrna ja lahket iseloomu.
—-
Põhiliselt b:
Sa oled Kitri “Don Quijote’st”!
Täis tuld ja kirge, tulvil elurõõmu. Sa eelistad, kui asju tehakse sinu moodi, ning sa naudid spontaanseid otsuseid. Elu on seiklus ja sa oled rohkem kui valmis sellega kaasa minema. Vahel võib su soov seigelda natuke kontrolli alt välja minna.
—-
Põhiliselt c:
Sa oled Giselle!
Aeg-ajalt häbelik ja uje, sinu ainus soov on tantsida. Sa oled õnnelik ja muretu inimene, kes tahab teha seda, mis teeb teda õnnelikuks… Kogu aeg! Usaldad inimesi liiga kergelt, seetõttu võid hõlpsasti haiget saada. Ole ettevaatlik!
—-
Põhiliselt d:
Sa oled Gamzatti “Bajadeerist”!
Oled kuninglik. Sa tahad, et asju tehtaks sinu moodi, ja mitte keegi ei saa su otsuseid muuta. Vaatamata tüüpilistele printsessijuttudele ei ole sul vaja, et sind keegi päästaks, sa oled täiesti võimeline ise enda eest hoolt kandma.
—–
Põhiliselt e:
Sa oled Odile “Luikede järvest”!
Sul on harjumus asju pea peale pöörata ja elu huvitavana hoida. Kui sa tuppa sisened, teavad sellest kõik ja sinu teravmeelsus paneb inimesed su jutust huvituma. Keegi ei taha sinu meelepaha alla sattuda, sest siis pole neil pääsu.
—-
Põhiliselt f:
Sa oled Aurora “Uinuvast kaunitarist”!
Alati ausa, süütu ja ilusana oled sa üks kõige meeldivamatest inimestest, kelle lähedal kõik soovivad olla. Sa suudad alati kõik õnnelikuks muuta.
—-
Põhiliselt g:
Sa oled Odette “Luikede järvest”!
Kipud olema häbelik ja vaikne, mitte kunagi tähelepanu keskpunktis. Sul on müstiline aura, mis paneb inimesi sõltumata sellest, et sa neist eemale hoiad, sinust huvituma.
PS: Öelge ka, mis vastuse te saite (:
Kuidas balletilast ära tunda (;
Pole vist kedagi, kes ei sooviks endast parimat anda, kui teda pildistatakse – nii ka väikesed balletiõpilased. Üks peamisi poose, mida nad võtta armastavad, on ette näitamine, kui kõrgele pea kohale nad oma jalga tõsta suudavad.
Seda, et neil juba ka mõlema jala kannad ja põlved ning puusaliiges sellal õiges asendis oleksid, pole nii varakult enamasti mõtet loota, aga uhke tunne on siiski – iga nendevanune ikka jalga nii kõrgele ei tõsta!
Ema meenutab, et tavakooli klassijuhataja oli minu peale esimeses klassis koguni kaevanud, sest ma olla waldorfkoolis inglise keele vastamise ajal õpetajalaua juures seistes ühe jala niimoodi hajameelselt venitamiseks pea kohale tõstnud, et ei pannud seda ise tähelegi…
Ema tunnistas, et ta ei osanud nii kummalise kaebuse peale klassijuhatajale küll midagi eriti tarka öelda.
Tänased pildid on teinud mu ema, mõlemad on pärit 2005. aastast.
Nõuandeid spagaadi tegemise kohta
Noorematel balletiõpilastel on mõnigi kord probleeme spagaatidega. Otsustasin panna mõned nõuanded nende tegemise kohta kirja.
1. Venita spagaati iga päev. Kui sul on mõni päev lihased eriti valusad, venita natuke vähem, ära mine üle selle piiri, kus sul tavaliselt valus on. Parim aeg venitamiseks on kohe pärast tundi – siis on sul lihased soojad ja sa ei riski ennast vigastada.
2. Venitades kontrolli alati, et sul oleksid “neli punkti” paigas, see tähendab, moodustaksid ristküliku. Neli punkti on sinu puusad ja õlad. Parema või vasaku jalaga spagaati tehes vaata alati, et “nelja punkti ristkülik” oleks jalgade suunaga risti, sest ainult siis venitad sa õigesti.
3. Parema või vasaku jalaga spagaati tehes võid sa alguses eesmise jala kõverdatuks jätta ja ainult tahapoole jäävat sirutada. See aitab sul paremini valmistuda järgmisteks spagaatideks, mille puhul juba mõlemad jalad välja sirutad. Enne otse spagaati tee aga soojenduseks konna asendit.
4. Kui sa venitama hakkad, mine aeglaselt spagaati, oota asendis, kus sul juba kergelt ebamugav on, umbes 10 sekundit, seejärel mine veel natuke allapoole, kus sul juba valus hakkab, ning ole selles asendis umbes 30 sekundit.
5. Teised võimalused spagaadi harjutamiseks on vedrutamine, mille puhul sa iga korraga pisut allapoole lähed, ja otsespagaadi tegemine seina vastas.
6. Kui sa tunned, et venitades on talumatult valus, proovi rahulikult sisse ja välja hingata ning hapnikku valutavatesse kohtadesse juhtida. Proovi ka, et sa liialt krampi ei läheks, vaid hoopis lõdvestuksid. Võid proovida ka muusikat kuulata, see aitab mõtetel mujale minna.
Vaatame ajalukku
Ei, üldse mitte kaugele. Esiteks ei ulatugi mu enese mälu balletikooliga seoses kaugemale kui 2003. aasta algusesse – alles siis tulin ma balletikooli, täpsemalt, viimaseks pooleks aastaks Malle juurde balletistuudiosse, et sealt edasi esimesse balletiklassi minna.
Nojah, aga tookord polnud me perel parasjagu enam ega ka veel fotoaparaati. Fotograafist head sõpra polnud veel ka. Seepärast ongi esimesed pildid meie balletikoolist (mida täiesti teadlikult n.ö koolifotoajaloo jaoks tegema-koguma hakkasime) meil pärit alles 2005. aastast.
Mõnel neist piltidest on lapsed, keda meie koolis enam ammu pole. Teistel, oo imet, on need, kes on nüüdseks kuus või seitse aastat vanemad ja… ma ei teagi, ehk tunnete mõne ära? 
Mõnel pildil on aga tookordsed õpilased, kellest nüüdseks on saanud professionaalsed tantsijad.
Niisiis, aastad 2005-2006. Vahetunnis, treeningsaalis ja laval. 
Piltide autorid: Margus Taal, minu ema Anneli ja mina.
Emaga vahetunnis. Ole sa või koolilaps, ema või isa, kes sind alati ootab ja su pingutustele kaasa aitab, teeb balletiõpingud palju tulemusrikkamaks.
Stuudiolapsed 2005. aasta kevadel laval.
Kas meie Sonja leiad üles? (;
Koreograaf Tõnule meeldisid tol aastal inglid.
Mõned inglid olid teistsugused.
Ja need on Malle inglid - stuudiost. (;
Vahetunnis 2005. aasta novembris. Et peaks hoopis soojendust tegema, mitte lolli mängima, jah? Teie, ma loodan, teete ju vahetunnis soojendust?
Jõuluetendusel aastal 2005, tantsunumber "Tuulekell". Täiskasvanud väitsid pärast, et see olla armas olnud ja meid palju arendanud. Meil oli aga enne esinemist kõige suuremaks traagikaks see, et seelikuvärvi ei saanud ise valida. Näiteks mina pidin esinema roosas - te ju ikka saate aru, kui kohutav see oli?
Täiesti ballett, kas pole? Aljona on nüüdseks teatris ja mul on tohutult kahju, et teised, keda sel pildil näeme, ühel või teisel põhjusel seal ei ole...
Kevad 2006. Enne tundi treeningsaalis.
Paula jõulupeol 2005.
Meie esimene tõsisem moderntantsunumber kevadel 2005. Kui ma õigesti mäletan, siis olime seal kusagil kõrbes ja hakkasime nälga ning janusse surema. Aljoša ja Olegi ülesanne oli meid pärast lavalt ära vedada.
Birgit tantsib "Hiina nukku" - aastal 2005. Kui ma õigesti aru sain, oli selle tantsu tõesti ilus kostüüm vist koguni Birgiti ema õmmeldud. Tänavu õpib sama tantsu III B astme Liisa.
Veronika ja varvaskingad.
Siis, kui ma olin päikene. Sel ainsal aastal, mil meil õpetaja Galinaga ometi teineteist rõõmustada õnnestus.
Hei, tüdrukud, sõdurpoisid on külas! Mida me neile tantsime, kuidas käitume, et nad oskaksid märgata, kui kaunid me kõik oleme...? Tõsi küll, kui ma õigesti mäletan, siis õpetaja Svetlana arvates me ei saanudki seda numbrit piisavalt hästi selgeks.
Näoilmetest
Üks, millest Tõnu ja Svetlana meile algusest saati rääkinud on, on see, kuidas jätta endast laval loomulik mulje. Kumbki on teinud seda omal moel – Svetlana rõhutab, et me tunnetaksime seda, mida tantsime, saaksime aru, mida niiviisi tantsides mõelda või igatseda võib. Tõnu seevastu räägib, et kõige tähtsam on naeratus – isegi treeningtunnis. Sealjuures ei tohi lavanaeratuse puhul huuled koos olla, kinnitab ta, naeratada tuleb nii, et ka hambaid on näha.
Kui hakkan mõtlema, kuidas ma ise oma rollidega toime tulnud olen, siis Inetu Pardipoja puhul neli aastat tagasi vist järgisin eeskätt Sveta soovitust, mis tähendab, et ega ma õigupoolest teadnudki, millise ilmega millalgi olin – ma lihtsalt elasin seda rolli.
Mõnikord pole kõige raskem mitte naeratamine, vaid naeratamata jätmine. Kuidas teha hirmunud nägu, kui naer peale tükib?
Selle kohta, kuidas valitseda laval oma näoilmet nii, et see võlts ei tunduks, leidsin mõned lisanõuanded Houstonist pärit Nichelle’i blogist.
Oluline on lõdvestada alalõug, sel juhul ei ole ei naeratus ega ükski teine ilme, mida oma rollis vajad, enam ei võlts ega pingutatud. Kulmud tuleks veidi üles tõsta nagu siis, kui vestled silmsides olles kellegagi, keda tõesti mõista soovid ja kes sindki mõistab. Aga loomulikult mitte liiga palju, sest siis näed välja hoopis nagu ehmunud kloun…
Pea meeles, et kõige tähtsam ei ole mitte suu, vaid silmad – vaata, näe ja lase maailmal läbi silmade sinusse tulla.
Mida teha päris pisikeste balletitantsijatega?
Aegajalt tuleb ette, et vanemad õpilased peavad kontserdi või lavastuse eel või paari numbri vaheajal hoolitsema selle eest, et päris pisikesed balletilapsed lava taga lärmi ei teeks ega oma nina valel ajal lavakardinate vahelt välja ei pistaks. Leidsin internetist mõned soovitused, mida pisikestega ette võtta – kuna see töö seisab teil ilmselt kõigil ees, soovitan lugeda. (:
1. Hoia neid nende endi riietusruumis või muus neile pikemaks ootamiseks mõeldud kohas, kus nad teisi ei sega, liikumas, kuid mitte nii palju, et nad ülemeelikuks läheksid.
Liikumata ei suuda nad nii noores eas nagunii olla, seetõttu on vaja proovida neid lõbustada nii, et “hundid oleksid söönud ja lambad terved”. Võib näiteks proovida lasta igaühel neist teistele mõne ilusa aeglasemat sorti lühikese tantsu esitada.
2. Proovi jätta endast võimalikult huvitav mulje.
Kui lastele peaks silma jääma ükskõik mis, mis on sinust huvitavam, suunavad nad oma tähelepanu sellele ja sinu püüded neid enda poole tagasi võita võivad jääda viljatuks. Seetõttu on oluline, et kogu aja oleksid just sina nende huviorbiidis. Kui vaja, tee kas või tobedaid hääli, mis neid naerma ajaksid (mitte küll liiga palju, siis lähevad nad jällegi ülemeelikuks…), või proovi just väga tasakesi rääkida, nii et nad peavad vaiksed olema, et sind kuulda oleks.
3. Ole neile eeskujuks.
Kui sina pole just kõige vaiksem, leiavad ka nemad, et on sobilik ringi kareldes ja karjudes aega veeta. Sa võid nende jaoks niiviisi küll ilmatuma põnev tunduda, kuid lõpuks on lisaks pisikestele mürgeldistele lava taga veel ka üks vanema klassi mürgeldis… ja mis sa arvad, millise mulje sa siis õpetajatele jätad?
4. Kutsu endale appi laps, kes eriti ülemeelikult käitub.
Kui teiste hulgas on laps, kellel energiat eriti üleliia tundub olevat, võid sa temalt paluda, et ta aitaks sul midagi teha – näiteks tooks mõne esinemiseks olulise eseme või aitaks sul teisi lapsi rahulikumaks saada.
5. Anna neile alati positiivset tagasisidet.
Kui nad on juba mõnda aega suutnud üpris vaiksed olla, võid neid kiita, et nad nii tublid on. Nagu päris balletitantsijad! Teinekord kiida neid tubli olemise eest juba enne, kui nad sellega hakkama on saanud – võib juhtuda, et see aitab kui võlusõna.
6. Piira negatiivset tagasisidet.
Kui laps kuuleb enda nime mitu korda järjest ja ainult negatiivsel viisil, võib ta lõpuks lõpetada sellele reageerimise. Negatiivseid väljendeid (nagu näiteks “Ei”, “Lõpeta” ja “Ära tee”) tuleks kasutada võimalikult vähe – ainult siis, kui on oht, et laps võib viga saada, kui ta seda tegevust jätkab. Parem katsu ta tähelepanu kavalalt mõnele teisele tegevusele juhtida…
7. Kõige leidlikum pisikestega toimetulemise osas on meie stuudioõpetaja Mall Noormets, jälgi teda ja saad kohe palju targemaks
Usun, et paljud meist mäletavad, kuidas ta suutis kord kogu stuudiot lava taga hiirvaikseina hoida (selgituseks – hiired ei ole kunagi surmvaiksed, natuke nad ikka kolistavad ka), tehes neist kõigist järjest fotoaparaadiga imearmsaid portreepilte. Mall on fantastiline…
Meie Ann
Mõtlesin, et täna võiks rääkida meie kooli administraator Annist. Meie (III astme õpilaste) mäletamist mööda on Ann olnud meie koolis alati, võib-olla isegi nii kaua, kui kool olemas on olnud.
Ann on see, kes kõiki tulijaid, nii lapsi kui lapsevanemaid esimesena vastu võtab. Tema hoolitseb selle eest, et tunniplaanid oleksid kõigile lastele saadetud, ja selle eest, et lapsed neid järgiksid.
Kui on pühad, tegeleb Ann kooli kaunistamisega. Ja ta naeratab alati, nii et isegi siis, kui ülejäänud kool on sünges või närvilises olekus (näiteks peagi tuleva esinemise puhul) oskab tema inimesi pisut rõõmsamaks teha.
Pildil on Ann Jääkaru kehastava Ksenjaga kooli kõige nooremaid 1. septembri aktusel tervitamas.
Kui laps tahab tantsust loobuda
On tavaline, et nooremates balletiklassides on rohkem õpilasi kui vanemates. Ühel või teisel põhjusel lähevad ära isegi need, kellele ballett esialgu väga oluline on olnud.
Mõnikord on äraminemise põhjus selles, et ilma lapsevanema toetuseta on raske nii palju pingutamist nõudval alal jätkata. Teinekord on vanemad aga väga toetavad, kuid laps soovib ikkagi lõpetada.
Mujal maailmas saab muretsev ema või isa nõu küsida tantsupsühholoogilt. Lugesin aadressilt http://danceadvantage.net/2011/07/23/quitting-dance/ intervjuud Ottawast pärit tantsupsühholoog Chantale Lussier-Ley’ga ja mulle kui balletti õppivale lapsele tundus see vägagi arukas, seepärast kirjutan sellest oma kaasõpilaste vanemate jaoks ka siia blogisse
Chantale Lussier-Ley: Oluline on püüda teada saada, miks laps enam trenniga rahul ei ole. Kas tal on tekkinud mingi probleem? Ehk nõutakse temalt tunnis rohkemat, kui ta oma eelduste poolest suudab? Või on ta mingil põhjusel mõne õpetajaga vastuollu läinud? Või sooviks laps käia hoopis mõne teise tantsustiili trennis?
Põhjuseks võib olla ka see, kui lapse päev on n.ö üle planeeritud, ta on nädalapingest kõige enam väsinud just sel päeval või kellaajal, kui on balletitrenn. Samuti võib põhjuseks olla see, kui lapse suhted klassikaaslastega pole head, kui ta tunneb näiteks, et on klassis justkui ainus, kellel iialgi midagi ei õnnestu.
Lapselt tuleks küsida, mis muutunud on, et ta enam tantsida ei taha, ja mis ta arvab, mida vanemad saaksid teha, et ta jälle tantsida sooviks. Võiks arutleda selle üle, kas mõistlikum oleks püüda üheskoos tekkinud probleemist üle saada või on see tõepoolest nii raske, et tantsimine tuleks lõpetada.
Kui lapsel on raske õpetajaga läbi saada, võiks paluda võimalust probleemi lahendamise vestluseks kolmekesi: lapsevanem, õpetaja ja laps.
Lapsele võiks ka selgitada, et nagu sport, nii on ka tantsimine meeskonnatöö ja loobudes koolis käimisest enne vastutusrikast esinemist veab ta ka teisi alt.
Kui küsite lapse käest, millised on põhjused, mille pärast ta soovib tantsust loobuda, siis oleks parem esitada n.ö avatud küsimusi, mitte anda ette vastusevariante ega võimalust vastata üksnes ‘jah’ või ‘ei’.
Meie koolil on nüüd massaažiarst
Meie balletikoolil on nüüd oma massaažiarst Olga Küla. Ütlen ‘arst’ seepärast, et enne massaažiga tegelema hakkamist töötas Olga aastaid lasteortopeedina.
Mina käisin Olga juures esimest korda 2009. aasta alguses – tookord hakkasid mul lihased nii tugevalt valutama, et segasid trenni tegemist. Suurem osa asjatundjaid, kelle poole pöördusime, kippusid rääkima teada-tuntud juttu, et ju tuleb valu sellest, et ma lihtsalt kasvan. Oli see nüüd kasvamisest või millestki muust, aga igal juhul polnud korralikult trenni teha niimoodi võimalik.
Seejärel leidsimegi kiropraktikust masseerija Olga, kes üsna kiirelt sai aru, et minu valude põhjuseks on laiaulatuslik lihasepõletik. Käisin tema juures peaaegu iga päev ning lõpuks sain end uuesti korda.
Hiljem, 2011. aasta kevade paiku tekkisid mul aga seljavalud, mille tõttu ma ei saanud end treeningtunnis enam piisavalt taha kallutada. Hakkasin kord nädalas uuesti Olga juures käima ja paari kuuga sai asi korda.
Olgal on massaažikabinet sisse seatud tema oma kodus, sinna saab sõita trammiga 2 või 4. Enne tuleb aeg kokku leppida telefonil 58 118 253, helistada võib hommikul kella 9 kuni õhtul kella 20. Kui Olga ei peaks telefoni kohe vastu võtma, on tal tõenäoliselt parasjagu klient.
Kui Olgale helistada, siis tuleks öelda, et ollakse meie balletikoolist – meie õpilaste jaoks maksab üks massaažiseanss 13 eurot ja meie kooliga seotud täiskasvanute jaoks 22 eurot.
